Prantsusmaal käigust vol 2.

Nagu eespool mainitud, siis koosolekud olid asised. Lisaks osalejate ning õigusliku tausta ja töökorralduse tutvustusele haarasime alagruppides ka kohe teemadel sarvist.  

Kõige suuremaks seikluseks terve reisi vältel osutus külmkapimagnetite ostmine. Ilmselgelt on tegemist toreda suveniiriga, mida on vahva koguda. Nii ka seekord oli õhtul linna suundudes missiooniks just neid osta. Kõigepealt tegin tutvust EuraLille kaubamajaga. Ühelt poolt on tegemist suhteliselt suure keskusega, teiselt asub ta Flanders raudteejaama ja ERA kontori vahel, nii et kenasti minu liikumisteedel. Kuna seda, mida otsisin kusagilt silma ei jäänud, siis küsisin turvamehelt (jällegi neeger). See siis vabandas kõigepealt viisakalt kehva inglise keele oskuse pärast kuid suunas mu keskuse infosse. Seal öeldi: "Meie kaubamajas suveniire ei müüda aga minge Flandersisse". Kui täpsustasin, kas mõeldakse ikka kõrval asuvat Flandersi raudteejaama, siis korrati naeratades, et Flanderssisse. Noh, raudteejaamas ma külmkapimagneteid muidugi kusagilt ei leidnud. Ka suur infopunkt oli sedapuhku niivõrd prantsuskeelne, et isegi küsimusest ei saadud aru. Selle asemel küsiti, kuhu ma sõita tahan :). Järgmised inimesed, kellelt küsisin olid pühas hämmingus. Üritasin sõnu "suveniir" ning "magnet" väänata iga kunagi kuuldud keelep päraselt, et kohalikel midagi koidaks aga tühi lootus. Lõpuks oun nägu selgines: a le suvenier? Mina JAH JUST. Ning ka tüdruk sai aru, et see peaks olema le magnetic:):). Suunati mingisse lehekioskisse, kus ma enne juba käinud olin aga noh, ega topelt ei kärise. Kui suutsin selgeks teha müüale, et peab olema le suvenier, mis on le magnetic, siis otsiti leti alt karp küsitutega välja. Muude toodetega probleeme ei olnud.

Neljapäeva õhtul pärast kosutavat koosolekut sättisin sammud üle tee raudteejaama (Lille Europa). Infopunktis tegin selgeks, kust kohast ja millist infot ma rongi kohta saan, ning kuna aega oli, asusin Marilt selleks puhuks laenatud "Insener Garini hüperboloidi" lugema. Pärast viieminutilist hilinemist, mis läks üle kümneminutiliseks oli rong kohal. Varsti algas ka sõit tagasi Pariisi poole. Rongi kiirus tundus päris korralik, minu hinnangul vahemikus 250-300 km/h. Lille ja Pariisi vahel on maa üldiselt lage. Puid küll kasvas kuid metsa ei näinud. Samas oli tegemist üsnag laugelt künkliku maaga (sarnane Kesk-Eestile). Lennujaamas otsisin üles check-in leti ning ajasin paberid korda. Väravas oma lendu oodates avastasin, et tax-free kaubandus on kusagile mujale peidetud, nii et planeeritud kommiostust tuli sedapuhku loobuda. Lend kulges ladusalt. Helsingis tuli Tallinna lennukit pikalt oodata. Lõpuks oli buss ees, kuid sõitma ei hakanud. Rahva suureks rõõmuks hakkas lõpuks buss liikuma kuid.... ümber terminali nurga teise ukse ette. Siis öeldi, et kone ei ole kunnossa ja teise lennuki ettevalmistamine võtab aega. Noh, ootasime siis terminalis. Õnneks soomlased on sõnapidajad - lubatud 15 min asemel saadi ca 12-ga hakkama :). Buss viis kusagile töökoja ette (tundus nagu baasiajal oli edurivi). Mingil Fokkeril olid tuled põlema pandud ning kui rahvas peal, siis saadi ka mootorid käima. Tallinnasse jõudsime seega kella ühe paiku. Olin jälle kalli kodumaa pinnal. Tellisin takso ja läksin õue ootama. Mingi jorr seisis oma takso kõrval ja pakkus teenust. Küsisin kui palju mööblimajakanti maksab? Vana vastas 15 € :):). Selline pidavatki taks olema. Saatsin ta rahulikult pikalt ja kohe oligi minu takso ees. Firmat enam peast ei mäleta kuid sõit maksis vist 4,54€!!!.

Eks mõne nädala pärast tuleb jälle Lille-i järgmisele koosolekule sõita aga ma loodan, et saab käia mööda sissetallatud rada ning järgmiseks blogipostituseks enam põhjust pole :)

Prantsusmaal käigust vol 1.

Viimastel aegadel on pidevalt palju tegemist olnud. Iga kord kui mõtlen, et peaks ka blogisse midagi kirjutama, siis olen õhtuks piisavalt väsinud, et seda mitte teha. Siiski lubasin tööjuures, et kirjutan oma Prantsusmaa väisamisest ka blogis.

Taustana niipalju, et Euroopa Raudteeagentuur (ERA) taaselustas 1520 mm töögrupi.Tagamaks EL-i ülest koostalitlust raudtee valdkonnas, on üheks suureks kitsaskohaks erinev rööpmelaius ning sellest tulenevad muud parameetrid. Eesti (ka Läti, Leedu, Soome, Poole ja Slovakkia) rööpmelaius on 1520/1524 mm, normaallaius, mis on mujal Euroopas kasutusel aga 1435 mm. Selleks, et leida ühisosa ning kehtestada võimalusel ühtsed nõudedkõigile, ongi eelnimet töögrupp ellu kutsutud.

Eelnevast tuligi, et mind nomineeriti Tehnilise Järelevalve Ametit esindama. Avakoosolek toimus 19.-20. oktoober Lille`s Prantsusmaal.

Reis toimus järgmiselt: Tallinn-Helsingi-Pariis lennukiga ning Pariis-Lille rongiga. Õigel päeval ja õigel ajal olingi Lennart Meri nimelisel Tallinna lennuväljal. Kui turvakontroll oli läbitud, siis polnudki muud kui väljalendu oodata. Lennukiks oli mingi väike Fokker kahe propellermootoriga. Õnneks märkasin check-in`is öelda, et soovin vahekäigu poole, muidu oleks jalgade mahutamisega raskeks läinud. Varsti põriseski lennuk taeva all ning keerasime ümber Maardu järve kursi Soome poole.  Korraks pakuti ka šokolaadi ja siis olimegi juba kohal. Tavaliselt lähevad mul kõrvad maandumisel lukku kuid selgus, et nii väikselt kõrguselt seda õnneks ei juhtunud.

Järgmisena kohver kaasa ja padavai järgmist väravat otsima. Kuna väljalend Tallinnast hilines, siis vaatasin kella ja kirusin, et pardaleminek on juba alanud ja läheb kiireks. Jõudsin järgmisesse väravasse täpselt sellel hetkel kui hakati pardale laskma :). Sedapuhku oli lennukiks Airbus A321 - kõige suurem lennuk, millega seni lennanud olen. Kuna istusin suhteliselt taga, siis selgus, et minu kõrvalolevad kohad jäid tühjaks. Seega sain oma pintsaku, raamatu ja prillid rahulikult laiali loatada ning ennast kenasti vabalt tunda. Lisaks olid ca iga 3. istmerea kohal ka väikesed ekraanid, milledelt kuvati kaarti lennutrajektooriga, lähte ja sihtkoha kellaaega, kõrgust, kiirust, välistemperatuuri jne. Igati muhe oli teada, et lennata on veel ca 1800 km, kõrgus on üle 10 km ning akna taga on -59 kraadi celsisuse järgi. Loomulikult serveeriti ka mingi eine. Arvestades, et tegu oli kana ja mingi pastasodi sümbioosiga oleks eeldanud, et see on ka soe aga las jääb:). Kõrgusel alla 9500 m (kusagil Belgia kohal vist) hakkasid kõrvad loomulikult lukku minema. Närisin nätsu ja üritasin muid nippe aga läks nagu alati.
Terminalis oli vaja leida raudteejaam. Algul juhindusin "Exit" siltidest aga ühel hetkel ei olnud neist enam tolku. Terminal 2D, kus ma olin, on päris suur. Küsisin mingi leti taga olnud lennujaamatöötajate käest, et kuhu ma pean edasi minema. Anti mingi skeem ja näidati suund kätte. Kuna kolleegid on lennanud SAS-ga, siis olid nende kogemused terminaliga nr 1, kust tuli süstikrongiga sõita edasi raudteejaama. Leidsingi vastava sildi ja süstikrongi ning kipitasin minema. Loomulikult selgus tõsiasi, et ma jätsin raudteejaama sildi tähelepanuta ja sattusin minu jaoks valesse terminali. Ega`s midagi, pärast telefonikõnet Anvariga oli plaan korrigeeritud ning reisisin tagasi 2. terminali poole. Nibin-nabin jõudsin rongile ja asusin Lille`i poole teele. Kuna väljas oli pime, siis ei olnud võimalik aru saada, kus parasjagu olen või kuidas Prantsusmaa ka välja näeb. Kuna tegemist oli nö aeglase rongiga, siis oli vahepeal vist 3? peatust. Kogu info, mis peatuste kohta öeldi oli prantsuse keeles ja inglise keelne info oli samuti sisuliselt prantsuse keeles :) Lõpuks võis tuvastada, et olin Lille`s ja liikusin raudteejaama väljapääsu poole.

Kuna kell oli kohaliku aja järgi pool kümme õhtul läbi, siis olid paljud kohad, iseäranis poed juba suletud. Õnneks tuvastasin kohe jaamahoones McDonaldsi - igati turvaline valik, sest BigMac  on ka Prantsusmaal BigMac. Järgmiseks oli muidugi jalutuskäik hotelli. Tänaval alguses üritasin jõuda selgusele, kas tegmist on sama tänavaga, mis mul google kaardil oli märgitud. Tänava nimesilti ei paistnud kusagil olevat. Üritasin tänava alguses olevast välikohvikust infot saada. Ilmselgelt ingilise keelest ei saadud aru ja minu jaoks oli prantsuse keel sama arusaamatu. Mingi abivalmis mees uuris mu kaarti, helistas hotelli numbrile ja näitas käega pikki tänavat. Niipalju võis tast aru saada, et ilmselt tuleb ikka sama tänavat edasi minna. Mingi aeg hiljem kui kontrollisin ristuva tänava nime järgi tuli välja, et täitsa õige tänav ja suund. Hotelli jõudsin täitsa kenasti ja pärast asjade lahtipakkimist oligi aeg küliti keerata. Holiday Inn Express paistis igati viisakas olevat. Mingit luksust ei olnud aga kannatas täitsa olla. Hommikusöök oli muidugi prantsaslik: crossaint, saiake, kohv... õnneks sai ka võileiba teha ja jogurtit. Siis ma veel ei teadnud, et sellest saabki kogu reisi põhitoit.

ERA kontori leidmine oli õnneks lihtne - tuli minna tuldud teed tagasi Lille Flanders raudteejaamani ja ümber selle ning veel veidi otse edasi. Koosolek ise oli asine. Lisaks kolleegidele ülalnimetatud riikidest olid esindatud ka kolleegid EVR Infrast ja EVR Cargost.

Elu kiireimad sammud

Kuna viimasel ajal on kolleegid teinud märkuseid, et mu blogi ei edene kuidagi, otsustasin aega võtta ja mõned sissekanded teha. Enne planeeritud postitust nimetan ära, et koduteel oleksin peaaegu auto alla jäänud. Ja seda mitte suvalises kohasa vaid valgustatud ülekäigurajal. 

Kipitasin kodu poole, helkur kenasti rippumas ja ületasin Mööblimaja juures Telliskivi tänavat. Kopli poolt tulid mööda Ristikut kaks autot ja keerasid paremale ehk siis minu poole. Hakkasin rahulikult tänavat ületama, sest 1) mul oli selleks ülekäigurajal ju igati õigus ja 2) mõlemad autod olid üsna kaugel. Igatahes eespool olnud auto keeras esimesse ritta ja taga pool tulija sõitis kohe teise. Ilmselgelt pärast pööret kiirendati. Kuna olin juba tee keskele jõudmas, siis oli mul ka õigustatud ootus, et mind üle lastakse. Ühel hetkel märkasin, et hoo vähendamise asemel kiirendatakse ka edasi ja auto on jub ohtlikult lähedal sellise kiiruse kohta. Tegin siis elu kiireimad sammud ja hüppasin kõnniteele... vahe läheneva autoga oli selleks hetkeks meetri kandis.... keerasin veel ringi ja nägin, et tegemist oli valge Subaru Impreza Sports Wagon.

Täna õhtuks on adrenaliin igatahes ülal (pulss on juba alla tulnud :))

Ja oh seda rõemu

Tänast postitust ajendas kirjutama kaks asjaolu. Esiteks sõber Mati, kes oma blogis hambaarstide sponsoreerimisi kajastab ja teiseks minu enda tänane hambaarsti kogemus.

See, et mõne hamba puhul otsustatakse juureravi alustada ei ole mingi uudis ega ka midagi erilist (kui tihedamad visiidid ning suuremad summad, mis selleks kuluvad välja arvata).  Ravi algus kulges kenasti kuid viimased poolteist nädalat on vastav hammas tugevalt tunda andnud. Täna sain lõpuks tohtri vastuvõtule leevendust saama. Ja ülla-ülla, selgus, et hammas on ekspluatatsiooni käigus paar nädalat tagasi pooleks läinud! Sellest ka põletik, paistetus, valu ja muud toredad rõõmud. Ega`s midagi - tuleb välja tõmmata. Siinkohal mu rõõmud alles algasid. Kõigepealt tuimestussüstid ja 10 min pausi toimima hakkamiseks. Veel mõned spritsid tuimestust ja alustatigi hamba tükkideks puurimist. Vahepeal väike kangutamine ja jällegi eelnimetatud tuimestusüstid. Lõpuks jõuti nii kaugele, et esimene tükk juba käes. Edasi stiilis tuimestus-kangutamine-tuimestus-kangutamine. Tükk aega tubli tööd ja saadigi auk tühjaks.

Enesetunne on muidugi kohutav. Õnneks sai valuvaigisti rindu tõmmatud ning homme tuleb ka antibiootikumide kuuriga alustada. Nii et nagu pealkirigi ütleb - oh seda rõemu. 

Õnneks on selle postituse trükkimise ajal kohustuslikud 2 h täis saanud, siis saan asuda oma tühja kõhtu täitma ;)

Suvi

Viimasest blogipostitusest on möödas juba üle kahe kuu. Mõneti pikk aeg, samas on see vägagi kiiresti läinud. Ka tegemisi on omajagu olnud.

Ajas tagasi minnes olid esimesteks suuremateks sündmusteks jaanipäevaga seonduv. Ilmselgelt möödus see Hiiumaal. Esimest korda õnnestus külastada ka kohalike vaatamisväärsusi. Lisaks Tahkuna, Kõpu ja Ristna tuletornidele sai käidud ka Militaarmuuseumis ja Kalanas. Tuletornidest avanes ilmselgelt väga hea vaade. Isiklikult hääletakse kõige paremaks vaateks Ristna oma :) Ilmselgelt oli mul militaarmuuseumis vaatamist omajagu. Kuna see asub endises kordonis (nii NL kui EV), siis on päris palju piirivalvurite tööd ja eluolu tutvustavat. Erilist tähelepanu äratasid ka õues paiknevad autot ning soomustehnika. BTR 70 või BRDM-2  on kõigile tutvumiseks/ronimiseks täiesti olemas.
Loomulikult kuulus jaanipäeva juurde ka erakordselt raju tormiilm, mis õhtul siiski grillida lubas.

Juulikuu algas loomulikult sünnipäeva organiseerimisega. Kuna häid sõpru on päris palju, lisaks ka oma pere, siis tuli ruumiga arvestades üsna mitu üritust teha. Õnneks oli ilm igati korralik ja enamus said kohale tulla. Tänud veelkord kõigile, kes mind meeles pidasid :) Seoses sünnipäevaga soovitan soojalt kingituseks saadud raamatut: Leho Lõhmus "Nõmme kindlusraudtee".

Aga tee ei lõpe - otsa sõit ei saa

Millegi pärast on välja kujunenud nii, et blogipostitused jäävad üha harvemaks. Supi soojendamisega enam uudistekünnist ilmselt ei ületa aga põnevaid tegemisi on ikka olnud. Lõppeval nädalal sõitisn ainuüksi tööasjus ca 1500 km. 

Nädal algas Koidula jaama ning Orava-Petseri jaamavahet ühendava raudtee ülevaatuskomisjoniga. Kuigi vihma sadas kogu ülevaatuse aja sai töö siiski korralikult tehtud. Õnneks on võimalik ka autoga raudteel sõita, nii et ca 4 km pikkust raudteed ei tulnud vihmasajus jalgsi läbi käia. Nüüd on Eesti sajandiprojekti lõpliku valmimiseni väga vähe jäänud - esimene rongi on juba läbi jaama sõitnud :)

Järgmiseks retkeks kontorist välja oli Naissaare raudtee külastus. Nimelt soovis SA Rannarahva Muuseum infot kitsarööpelise raudtee ning veeremi kasutustingimuste kohta. Õnneks läks meresõit kenasti ning tugevast tuulest hoolimata ei tekkinud ebameeldivat loksumist. Ülevaatuse kokkuvõtteks võib öelda, et edaspidi on Naissaare külastajatel oodata mõnusat atraktsiooni, mis hõlmab rongisõitu ajaloolisel raudteel ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Isiklikult ootan projekti valmimist juba pikkisilmi.

Nädala pikemad sõidud võttis kokku Valgamaa ülesõidukohtade komisjoniline ülevaatus.

Tuleb nentida, et kuigi kontorist saab välja vähem kui varasemalt on muuhulgas mitmekesisus see, mille tõttu see töö mulle meeldib ja jätkuvalt pinget pakub.

Õnneks ei koosne elu siiski ainult tööst. Reede õhtul külastasin koos sõpradega kino ning "Kiired ja vihased 5" on nüüdseks kenasti nähtud. Tuleb tunnistada, et autode tuunimist ja võidukihutamist oli oodatust oluliselt vähem - selle asemele oli sätitud tulistamised ja kismad. Aga hea võidab alati kurja ning happy end on kindlustatud.

Tänu ilusatele ilmadele on õues päris mõnus juba. Eile külastasin Telliskivi kirbuturgu. Vaadates müüdavat kaupa, siis kirju oli see vaatepilt tõesti. Edasi poodi kõndides sai juhuslikult ka kalamaja päevadele satutud ning laadal ringi vaadatud. Lõpuks tuli kokku päris mitu tundi ja mitu kilomeetrit vabas õhus. Loodetavasti mõjub see ka kehakaalule positiivselt :) Ja märgiks, et suvi on tõesti algamas võtsin täna sisemised aknad eest ära ning paigutasin suveks tallele :).

Lõppevat nädalat enam palju pole. Aga tee ei lõpe - otsa sõit ei saa, nii et uuel nädalal juba uued väljakutsed ja tegemised. Siinkohal edu kõigile, kes ülaltoodut lugema juhtuvad.

Mõnus nädalavahetus Pärnumaal ehk The Tuberkuloited 20

Mõnusa metsapuhkuse lõpetuseks käisime eilsel The Tuberkuloited 20 kontserdil Sindi seltsimajas. Sellest kujunes ütlemata mõnus nädalavahetus. Ilmad ja teed olid ilusad, meid võttis vastu ning majutas lahke pererahvas ning kontsert ise oli muidugi tip-top. Isiklikult oleks küll Tommy Boy-le The Belka enda lugusid eelistanud aga ju oli seekord sedapsi ette nähtud. Täna tagasi tulles toimus Pärnus veel muhe šoppamine, millest aitas üle saada tõhus Steffani pitsa. Tänud kogu seltskonnale ja pererahvale, tänu kelledele üritus nii muhedaks kujunes.

PS! Saku Mõduõlu menetleb küll :)

Elumuudatused

Sammud iseseisvas elus on kahjuks tihtipeale väga vaevalised. Lisaks võivad suisa vastikud olla. Minu jaoks saabus sellel nädalal elus üks tõeline verstapost, pärast mida pole ma kohe kindlasti enam endine. Võiks isegi öelda, et minu senine minapilt pudenes tuhandeks killuks.

Ma ostsin esimest korda elus poest salatit.

Selle peale kadus ära ka viimane meeldiv tegevus päeva jooksul: lõunasöök. Ma olen alati olnud kindlal seisukohal, et jäneste toit peaks jääma ikkagi jänestele. Loo moraal on aga selles, et vahetevahel teeb lisaks tööle ka söök inimesest looma.

Puhkus tarviline vara - hoia hoolega

Puhkus on ikka üks ütlemata tore asi. Ei pea vara tõusma ega pidevalt ajusid ragistama. Tõused, sööd, võtad sae  ja kirve ning sead sammud metsa poole. Päikesepaiste ja selge taevas on parimad metsailmad. arvestades siia juurde ka vaikse tuule, mis puude langetamist ei sega, siis on tingimused ideaalsed. Loodetavasti on ka järgmisel nädalal samasugused metsapäevad ning õnnestub veel mõned ruumid puid teha. Ja kui mets on päälinnast piisavalt kaugel, siis ununevad ka töömured. Igati lahe :)

Möksi: suhu ja näkku

Kuna täna oli põhjust oodata, et tütarlapsed embavad mind märksa rohkem kui keskmisel päeval, siis nagu korralik kaasaegne meesterahvas ikka, siis tuli hommikul habemetüügas maha kraapida. Minu äärmiseks õuduseks osutus kauni jume ja beebipehme naha saavutamiseks hädavajaliku geeli tuub peaaegu tühjaks. Väheseid asju kasutab tänapäeva inimene nii viimseni ära, kui mina oma kauniduse allika. Nii mõneski mõttes osutus tuubi tühjaks pigistamine kogu päeva osas sümboolseks.

Päeva lõpuks olin energiast sama tühi kui näogeeli tuub hommikul. Isegi silmad ei seisnud enam korralikult lahti. Poleks ma nii vana, siis oleks ma näinud välja nagu keskmine juutuubis unega võitlev kutsikas. Isegi trenni ei viitsinud minna.

Mida teeb sellisel juhul üks õige kaasaegne mees? Õige, läheb kosmeetikat ostma. Kaks uut habemeajamisjärgset niisutavat geeli ja suuveepudeli jagu hiljem ongi paras aeg asuda õppima. Mida, te küsite? Innovatsiooni. Jällegi, väga sümboolne.

Great success!

Toidu valmistamisest

Minu gulinaarsed saavutused on jõudnud tuuriga tudengiaega, kus praetud makaronid olid põhimenüüs. Üle pika aja sai supi soojendamisele lisada ka praetud makaronide valmistamise (vorsti ja juustuga). Igatahes maitseb ülihästi ja homme saan ka tööle kaasa võtta :)

Iceroad driver

Lõppeval nädalavahetusel õnnestus ka minul jäätee ära proovida. Seni on kõik talved ja Hiiumaal käigud sedasi juhtunud, et jääteele pole veel sattunud. Tõsi, TV 6 või History vahendusel vaadatud Põhja-Kanada järvedele või Põhja Jäämerele rajatud jääteedega, mis ka raskeveokeid kannavad võrrelda ei saa. Tee nagu talvine tee ikka. Sellist jää pragisemist või liikumist auto all nagu 18-rattaliste puhul näidatakase, polnud kuulda. Igatahes järjekorras kulus ca 2 x rohkem aega kui pärast jääl. Loodetavasti õnnestub järgmisel talvel rohkem jääteekilomeetreid läbida.

Mina ja kuulsus, vol. 1

Aga mina nägin Kaubamaja trollipeatuses Kasatšoki-Jürit. Beat that!

Tulistage vabalt kodanikud!

Eks igas päevas peab midagi head olema. Täna käisime Jaagu ja Matiga Tondi lasketiirus laskmas. Eks MP5 ja selle analoogid parajad sutspüssid ole, sest kaliiber on väike ja sellest tulenevalt ka tagasilöök praktiliselt puudub (tunne nagu plärtsutaks õhupüssi). Igatahes on uueks sihiks võetud Kalašnikovist laskmine (vastav voucher ka ostetud).

Leenuga nädalavahetusel Riias

Käisime sellel nädalavahetusel Leenuga Riiat avastamas. Pilte saab näha minu lõustalehe profiilil.  Laupäeva hommikul ei olnud start Tallinnast just palju tõotav. Esiteks sadas hoogsalt lumelörtsi ja teiseks ei olnud buss päris see, mis ta olema pidi. Pileti kohaselt pidi olema LuxExpress kõigi mugavustega buss (wifi, kohv, tee, kakao jne.). Selle asemel oli aga mingi SimpleExpress buss, kus otse loomulikult kõik eelnimetatu puudus. Sellegi poolest sai 4 h kestev bussireis üle elatud ning kenasti kevadisse Riiga jõutud.
Pärast Tallink Hotel Rigas sisse seadmist asusime linnaga tutvuma. Kõigepealt muidugi ümber nurga raudteejaama. Hoome on muidugi meie omadega võrreldes suur ning seotud kaubanduskeskusega. Muus osas pole arenguid näha - rongideks on samad vanad ER-d ja DR-id, mis meilgi, kaubarongi ees õnnestus M62 kohendust näha. Ja ei mingeid europlatvorme ega kõrgeid platvorme - 200 mm rööpapeast kärab küll.
Järgmisena sai sammud vana linna poole seatud. Peab ütlema, et täitsa kena. Kuigi Tallinn tundub igati puhtam ning korralikum. Hooned olid siiski kenad. Ka Musta Kassiga maja sai üle vaadatud. Jalutuskäigu lõpetasime õhtusöögiga sellises kohas nagu Gan Bei . Igatahes päris maitsev oli. Õhtu lõpetasime ööklubis Essentsial. Tegu igati muheda klubiga, kus samaaegselt on muusikat igale maitsele :) Soovitan soojalt.
Tagasiteele asusime juba õige bussiga ning veerand üheksa jõudsime kodulinna. Kokkuvõtteks võib öelda, et igati mõnus nädalavahetus ning Riias nädalalõpu veetmist võib julgelt soovitada.

Läheb põnevamaks

Infoks neile, kes mu blogi loevad - blogil on nüüd ka kaasautor. Nii, et põnevate positutsteni.

Kevad ja väsimus

Peab nentima, et blogi pidamine on viimasel ajal üsnagi soiku jäänud. Kuigi teemasid, millest rääkida ja infot, mida vahetada oleks nagu piisavalt, siis põhilisest komponendist - viitsimisest on ikka tugevalt puudu olnud. Millegi pärast on kett pidevalt maas - pärast päevatööd ei ole enam praktiliselt millekski jõudu. Mina paneksin selle kevadväsimuse arvele. Kuu lõpus saabuv metsatööpuhkus on juba vägagi oodatud. Loodetavasti on ka ilmad ilusad ning võimaldavad metsas käia ja suuremas koguses puid teha.

Viimasel ajal on peale suure väsimuse siiski üht teist ka tehtud. 25. veebruaril õnnestus käia Estonias "Silva`t" vaatamas. Mart Sander`i lavastatud ja ka tema osalusel kujunes sellest päris vahva elamus. No ja Kohila Veski baari eine reede õhtul oli ka igati aus suutäis. Homme on vastlapäev ja tundes Nõmme rada, siis liug saab pikka ja libe olema ;).

Siiski tuleb nentida, et ülalnimetatuga üldjoontes positiivne osa ka lõpeb. Jaanuari alul kirjutas kolleeg Mati oma blogis demotivatsioonist. Tagant järele tarkusena võib öelda, et tal läks ju korda (väljavalitud on saanud selles ka ta hilisemate postituste vahendusel veenduda ning Saksamaalt toodud šokolaadikomme süüa (kusjuures suht kallid ja kenad kommid, nii et aitähh kostitamast). Kuna endalgi vahelduva eduga on endalgi motivatsiooni puudus aga uue tööarvuti saan ilmselt aastal 2016, "konnatiigist" välja ei saa ja muud tuju tõstvat ka ette näha ei ole, siis olen mõelnud, et võin-olla peaks ise ka asjaomastele persoonidele hakkam toorelt ja häbitundeta pinda käima. Kes siis veel su eest ei seisa kui mitte ise. Muuseas, sama asi on ka enese kiitmisega - see olla ka sedavõrd tähtis, et kuidagi kohe ei saa teiste hoolde usaldada, sest nii võib see ju unarusse jääda :).

Kuna väss on juba võimas ja homne päev pikk, siis polegi enam muud kui kallike kaissu ja tudu las tulla .

Oma tahtmine on taevariik

Viimasel ajal olen üha rohkem oma tulu-kulu poolt hinnanud ning soovide ja vajadusega kõrvutanud. Eks sõber Mati hiljutine digipeegli ost pani endalgi hamba verele. Proovipildistamise ajal kostnud katiku viuksatus meenutas vägisi airsoftis kasutatava elektrilise automaadi häält. Sellega meenus, et kevad läheneb ning varsti saab metsa alla müttama minna. Kuna eelmisel suvel õnnestus kuulide kiirlaadija ära kaotada tuleb sellel kevadel uus osta. Kui nüüd siit edasi vaadata, siis kuluks muudki ära.

1. Kuulide kiirlaadija - 10,20 EUR
2. Kuulid - 6 EUR (odavamal juhul)
3. Kaitseprillidele uduvastane vahend - 19 EUR

See oleks siis miinimumprogramm arvestades juba olemasolevat varustust. Aga kui edasi mõelda arendada, siis

4. Kindad - alates 12 EUR
5. Vest salvetaskutega - alates 39 EUR
6. Hicap salv - 57 EUR
7. Kui juba selline salv, siis kulub ära ka harkjalg - alates 63 EUR

Seega Airsoftile 35,2 EUR miinimumprogramm, ning järgmine samm edasi oleks juba 171 EUR. Aga see kõik on alles algus. Tee A-klassi varustustasemeni (täisvorm ja kaitsmed, seljakott, magamiskott, ööbimisvarustus, priimused, plännikud jne jne) lisavad hinnale igaüks kümneid ja kümneid eurosid. Kui veel ka relva järele aidata (puna või rohetäpp sihik, tugevm vedru, täpsustoru jne), siis kasvavad kulud veelgi. Sisuliselt ei ole paari tuhande euro investeerimine sellesse hobisse üldsegi mitte planeerimist vajav ettevõtmine:)

Äärmiselt põnev ja arendav hobi on ka fotograafia. Praegusel hetkel võin ennast täiesti keskmiseks algajaks nimetada. Aparaadiks on Olympus FE-170 ning selle funktsionaalsusega kõik ka piirdub. Mingil hetkel sai vanematele mainitud, et hea oleks mõni tõsisem aparaat soetada. Seega poetasid "päkapikud" kuuse alla Doug Harman`i "Digifoto käsiraamat`u". Seda lugedes tekkis muidugi tahtmine uusi teadmisi proovida ja avastada. Mõned katsetused sõprade digipeeglitega on oma positiivse jälje jätnud. Tõsi, seni olen vaadanud hinnaklassi maksimum ca 600 EUR. Samas olgem realistid - kuni on eluks vajalikumaid kulutusi, siis lükkub ka sääraste ostude tegemine tulevikku.

Järgmiseks sooviks on kitarr. Jah tõesti. Mina kui eluaegne klahvpillide pooldaja (vähemalt musitseerimise mõttes) olen üsna tõsiselt mõelnud kitarri ostule. See eeldab jälle keskmiselt 170 EUR-st väljaminekut. Lisaks veel kalibraator, õpik, nootidega laulik jne. Jällegi vähemalt 200 EUR-i. Remonti tehes ja üürikas elades mõtlesin, et kui korter valmis, siis ostan kitarri ja õpin veel mängima ka. Nüüd võin kindlalt öelda, et igapäevased kulutustest tulenevalt lükkub ka see mõte määramatusse tulevikku. 

Ja lõpuks minu jaoks kõige olulisem - (veo)autosport :). Olgem ausad, ülalloetletutest on tegu ka kõige kulukama ettevõtmisega. Lisaks nö turule tuleku kulutustele on ka pidevalt jooksvad kulud (võistlustel kohal käimine, bensiin jne.). Isegi auto on olemas, kuid tänapäevastele nõuetele vastav ohutusvarustus läheb ca 1500 EUR-i. Lisaks autole ja mootorile tehtavad ümberehitused. LISAKS!! on auto võistlusteks ettevalmistamiseks tarvis ka töökoda, kus oleksid vajalikud seadmed ja töökeskkond. Eks see viimane ole ka kõige suuremaks takistuseks.

Kõike eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et edasi püüdlemiseks on maad küll ja rohkemgi veel. Sadade ja tuhandete eurode rakendamiseks ei ole mingid küsimust. Ja tuleb tunnistada, et siinkohal pole ka kasu elukaaslasega koos elamisest ja kulude jaotamisest. Tõsi ta on, et oma palgast ei pea kõiki igapäevaseid kulutusi kandma aga millegi pärast on pidevalt selliseid väljaminekuid, mis ei lase säästudel tekkida ja seega kõik ülal loetletu üha ja üha edasi lükkab.  Aga eks elus tuleb kompromisse teha. 

Mina olen seda meelt, et pigem investeerin pereelusse ja selle võludesse ning kui midagi üle peaks jääma, eks siis pean ka ennast meeles;)

Töötamine hõbe - puhkamine kuld on

Kuna nädalavahetus on praktiliselt läbi, siis võib tagant järele hea meelega öelda, et asise töönädala järgel on väike puhkus igati bro. Arvestades ka reede õhtul peetud järjekordset soolaleivapidu läksid kaks päeva nagu lennates.

Üsna muhe on tõdeda, et pärast libedusetõrjeks graniitkillustiku ja jääsula koju tassimist muutus ilm sellisel, et libedus kadus juba iseenesest.

Relvahuvilistele soovitan viimast Populjarnaja Mehanikat, milles on kokkuvõte 100 a parematest relvadest liikide lõikes ;)

Söömine see ainus tegevus, mis kõhtu täidab

Mõte blogist tekkis eile õhtusöögiks valmistudes. Kuna üks kõigile teatav ja hästi tuntud kolleeg sellise tegevusega edukalt tegeleb, siis mõtlesin ka enda kogemused kirja panna. Oluliseks tõukeks sai ka Opera veebibrauseri kasutamine ning sellega seonduvad võimalused.

Kuna tihti on teemaks kokkamine, siis tuleb tunnistada enda kogenematust selles valdkonnas. Eks vajadusel saan hakkama ja nälga ei jää aga üldjuhul piirdun soojendamise ning lihtsamate roogade valmistamisega. Kuna seni pole olnud kombeks söögist pilte teha, siis nimetan ära, et eile sõin suppi :)