Viimastel aegadel on pidevalt palju tegemist olnud. Iga kord kui mõtlen, et peaks ka blogisse midagi kirjutama, siis olen õhtuks piisavalt väsinud, et seda mitte teha. Siiski lubasin tööjuures, et kirjutan oma Prantsusmaa väisamisest ka blogis.
Taustana niipalju, et Euroopa Raudteeagentuur (ERA) taaselustas 1520 mm töögrupi.Tagamaks EL-i ülest koostalitlust raudtee valdkonnas, on üheks suureks kitsaskohaks erinev rööpmelaius ning sellest tulenevad muud parameetrid. Eesti (ka Läti, Leedu, Soome, Poole ja Slovakkia) rööpmelaius on 1520/1524 mm, normaallaius, mis on mujal Euroopas kasutusel aga 1435 mm. Selleks, et leida ühisosa ning kehtestada võimalusel ühtsed nõudedkõigile, ongi eelnimet töögrupp ellu kutsutud.
Eelnevast tuligi, et mind nomineeriti Tehnilise Järelevalve Ametit esindama. Avakoosolek toimus 19.-20. oktoober Lille`s Prantsusmaal.
Reis toimus järgmiselt: Tallinn-Helsingi-Pariis lennukiga ning Pariis-Lille rongiga. Õigel päeval ja õigel ajal olingi Lennart Meri nimelisel Tallinna lennuväljal. Kui turvakontroll oli läbitud, siis polnudki muud kui väljalendu oodata. Lennukiks oli mingi väike Fokker kahe propellermootoriga. Õnneks märkasin check-in`is öelda, et soovin vahekäigu poole, muidu oleks jalgade mahutamisega raskeks läinud. Varsti põriseski lennuk taeva all ning keerasime ümber Maardu järve kursi Soome poole. Korraks pakuti ka šokolaadi ja siis olimegi juba kohal. Tavaliselt lähevad mul kõrvad maandumisel lukku kuid selgus, et nii väikselt kõrguselt seda õnneks ei juhtunud.
Järgmisena kohver kaasa ja padavai järgmist väravat otsima. Kuna väljalend Tallinnast hilines, siis vaatasin kella ja kirusin, et pardaleminek on juba alanud ja läheb kiireks. Jõudsin järgmisesse väravasse täpselt sellel hetkel kui hakati pardale laskma :). Sedapuhku oli lennukiks Airbus A321 - kõige suurem lennuk, millega seni lennanud olen. Kuna istusin suhteliselt taga, siis selgus, et minu kõrvalolevad kohad jäid tühjaks. Seega sain oma pintsaku, raamatu ja prillid rahulikult laiali loatada ning ennast kenasti vabalt tunda. Lisaks olid ca iga 3. istmerea kohal ka väikesed ekraanid, milledelt kuvati kaarti lennutrajektooriga, lähte ja sihtkoha kellaaega, kõrgust, kiirust, välistemperatuuri jne. Igati muhe oli teada, et lennata on veel ca 1800 km, kõrgus on üle 10 km ning akna taga on -59 kraadi celsisuse järgi. Loomulikult serveeriti ka mingi eine. Arvestades, et tegu oli kana ja mingi pastasodi sümbioosiga oleks eeldanud, et see on ka soe aga las jääb:). Kõrgusel alla 9500 m (kusagil Belgia kohal vist) hakkasid kõrvad loomulikult lukku minema. Närisin nätsu ja üritasin muid nippe aga läks nagu alati.
Terminalis oli vaja leida raudteejaam. Algul juhindusin "Exit" siltidest aga ühel hetkel ei olnud neist enam tolku. Terminal 2D, kus ma olin, on päris suur. Küsisin mingi leti taga olnud lennujaamatöötajate käest, et kuhu ma pean edasi minema. Anti mingi skeem ja näidati suund kätte. Kuna kolleegid on lennanud SAS-ga, siis olid nende kogemused terminaliga nr 1, kust tuli süstikrongiga sõita edasi raudteejaama. Leidsingi vastava sildi ja süstikrongi ning kipitasin minema. Loomulikult selgus tõsiasi, et ma jätsin raudteejaama sildi tähelepanuta ja sattusin minu jaoks valesse terminali. Ega`s midagi, pärast telefonikõnet Anvariga oli plaan korrigeeritud ning reisisin tagasi 2. terminali poole. Nibin-nabin jõudsin rongile ja asusin Lille`i poole teele. Kuna väljas oli pime, siis ei olnud võimalik aru saada, kus parasjagu olen või kuidas Prantsusmaa ka välja näeb. Kuna tegemist oli nö aeglase rongiga, siis oli vahepeal vist 3? peatust. Kogu info, mis peatuste kohta öeldi oli prantsuse keeles ja inglise keelne info oli samuti sisuliselt prantsuse keeles :) Lõpuks võis tuvastada, et olin Lille`s ja liikusin raudteejaama väljapääsu poole.
Kuna kell oli kohaliku aja järgi pool kümme õhtul läbi, siis olid paljud kohad, iseäranis poed juba suletud. Õnneks tuvastasin kohe jaamahoones McDonaldsi - igati turvaline valik, sest BigMac on ka Prantsusmaal BigMac. Järgmiseks oli muidugi jalutuskäik hotelli. Tänaval alguses üritasin jõuda selgusele, kas tegmist on sama tänavaga, mis mul google kaardil oli märgitud. Tänava nimesilti ei paistnud kusagil olevat. Üritasin tänava alguses olevast välikohvikust infot saada. Ilmselgelt ingilise keelest ei saadud aru ja minu jaoks oli prantsuse keel sama arusaamatu. Mingi abivalmis mees uuris mu kaarti, helistas hotelli numbrile ja näitas käega pikki tänavat. Niipalju võis tast aru saada, et ilmselt tuleb ikka sama tänavat edasi minna. Mingi aeg hiljem kui kontrollisin ristuva tänava nime järgi tuli välja, et täitsa õige tänav ja suund. Hotelli jõudsin täitsa kenasti ja pärast asjade lahtipakkimist oligi aeg küliti keerata. Holiday Inn Express paistis igati viisakas olevat. Mingit luksust ei olnud aga kannatas täitsa olla. Hommikusöök oli muidugi prantsaslik: crossaint, saiake, kohv... õnneks sai ka võileiba teha ja jogurtit. Siis ma veel ei teadnud, et sellest saabki kogu reisi põhitoit.
ERA kontori leidmine oli õnneks lihtne - tuli minna tuldud teed tagasi Lille Flanders raudteejaamani ja ümber selle ning veel veidi otse edasi. Koosolek ise oli asine. Lisaks kolleegidele ülalnimetatud riikidest olid esindatud ka kolleegid EVR Infrast ja EVR Cargost.
No comments:
Post a Comment