Viimasel ajal olen üha rohkem oma tulu-kulu poolt hinnanud ning soovide ja vajadusega kõrvutanud. Eks sõber Mati hiljutine digipeegli ost pani endalgi hamba verele. Proovipildistamise ajal kostnud katiku viuksatus meenutas vägisi airsoftis kasutatava elektrilise automaadi häält. Sellega meenus, et kevad läheneb ning varsti saab metsa alla müttama minna. Kuna eelmisel suvel õnnestus kuulide kiirlaadija ära kaotada tuleb sellel kevadel uus osta. Kui nüüd siit edasi vaadata, siis kuluks muudki ära.
1. Kuulide kiirlaadija - 10,20 EUR
2. Kuulid - 6 EUR (odavamal juhul)
3. Kaitseprillidele uduvastane vahend - 19 EUR
See oleks siis miinimumprogramm arvestades juba olemasolevat varustust. Aga kui edasi mõelda arendada, siis
4. Kindad - alates 12 EUR
5. Vest salvetaskutega - alates 39 EUR
6. Hicap salv - 57 EUR
7. Kui juba selline salv, siis kulub ära ka harkjalg - alates 63 EUR
4. Kindad - alates 12 EUR
5. Vest salvetaskutega - alates 39 EUR
6. Hicap salv - 57 EUR
7. Kui juba selline salv, siis kulub ära ka harkjalg - alates 63 EUR
Seega Airsoftile 35,2 EUR miinimumprogramm, ning järgmine samm edasi oleks juba 171 EUR. Aga see kõik on alles algus. Tee A-klassi varustustasemeni (täisvorm ja kaitsmed, seljakott, magamiskott, ööbimisvarustus, priimused, plännikud jne jne) lisavad hinnale igaüks kümneid ja kümneid eurosid. Kui veel ka relva järele aidata (puna või rohetäpp sihik, tugevm vedru, täpsustoru jne), siis kasvavad kulud veelgi. Sisuliselt ei ole paari tuhande euro investeerimine sellesse hobisse üldsegi mitte planeerimist vajav ettevõtmine:)
Äärmiselt põnev ja arendav hobi on ka fotograafia. Praegusel hetkel võin ennast täiesti keskmiseks algajaks nimetada. Aparaadiks on Olympus FE-170 ning selle funktsionaalsusega kõik ka piirdub. Mingil hetkel sai vanematele mainitud, et hea oleks mõni tõsisem aparaat soetada. Seega poetasid "päkapikud" kuuse alla Doug Harman`i "Digifoto käsiraamat`u". Seda lugedes tekkis muidugi tahtmine uusi teadmisi proovida ja avastada. Mõned katsetused sõprade digipeeglitega on oma positiivse jälje jätnud. Tõsi, seni olen vaadanud hinnaklassi maksimum ca 600 EUR. Samas olgem realistid - kuni on eluks vajalikumaid kulutusi, siis lükkub ka sääraste ostude tegemine tulevikku.
Järgmiseks sooviks on kitarr. Jah tõesti. Mina kui eluaegne klahvpillide pooldaja (vähemalt musitseerimise mõttes) olen üsna tõsiselt mõelnud kitarri ostule. See eeldab jälle keskmiselt 170 EUR-st väljaminekut. Lisaks veel kalibraator, õpik, nootidega laulik jne. Jällegi vähemalt 200 EUR-i. Remonti tehes ja üürikas elades mõtlesin, et kui korter valmis, siis ostan kitarri ja õpin veel mängima ka. Nüüd võin kindlalt öelda, et igapäevased kulutustest tulenevalt lükkub ka see mõte määramatusse tulevikku.
Ja lõpuks minu jaoks kõige olulisem - (veo)autosport :). Olgem ausad, ülalloetletutest on tegu ka kõige kulukama ettevõtmisega. Lisaks nö turule tuleku kulutustele on ka pidevalt jooksvad kulud (võistlustel kohal käimine, bensiin jne.). Isegi auto on olemas, kuid tänapäevastele nõuetele vastav ohutusvarustus läheb ca 1500 EUR-i. Lisaks autole ja mootorile tehtavad ümberehitused. LISAKS!! on auto võistlusteks ettevalmistamiseks tarvis ka töökoda, kus oleksid vajalikud seadmed ja töökeskkond. Eks see viimane ole ka kõige suuremaks takistuseks.
Kõike eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et edasi püüdlemiseks on maad küll ja rohkemgi veel. Sadade ja tuhandete eurode rakendamiseks ei ole mingid küsimust. Ja tuleb tunnistada, et siinkohal pole ka kasu elukaaslasega koos elamisest ja kulude jaotamisest. Tõsi ta on, et oma palgast ei pea kõiki igapäevaseid kulutusi kandma aga millegi pärast on pidevalt selliseid väljaminekuid, mis ei lase säästudel tekkida ja seega kõik ülal loetletu üha ja üha edasi lükkab. Aga eks elus tuleb kompromisse teha.
Mina olen seda meelt, et pigem investeerin pereelusse ja selle võludesse ning kui midagi üle peaks jääma, eks siis pean ka ennast meeles;)
Hobide ja nende hinna teema (nii rahalises kui sotsiaalses mõttes) on mullegi väga südamelähedane. Seeetõttu kommenteerin ka niivõrd hilja. Nii palju on hobide ja nende maksumuse kohta öelda, et pole lihtsalt leidnud sobivat hetke, mil oma mõtted korralikult kirja panna. Loodetavasti pole mu järgnev kirjatükk veel täielikult oma aktuaalsust kaotanud.
ReplyDeleteNagu sullegi, meeldib ka mulle aeg-ajalt mängupüssiga mööda metsa või mahajäetud sõjaväebaasi ringi joosta ning väikeste plastkuulidega hilisteismeliste pihta tuld anda. Ilmselgelt olen ma sellele hobile kulutanud märksa rohkem raha ja seda ikkagi seetõttu, et mul puuduvad sotsiaalsed kohustused, mis nõuaksid selle raha kasutamist kusagil mujal. Oma üldist rahalist seisu ja teenistust analüüsides ei olle võimalik mind veenda, et mängupüsside ja laigulise lahingvormi (koos kellade ja viledega) peale rohkem kui 15 000 krooni kulutamine oleks mul suhtes olles õnnestunud:)
Sama asi on ka teiste hobidega. Sarnaselt sinuga on ka minu peas juba pikemat aega küpsenud kurikaval plaan hakata kitarri plönnima. Päris algajale mõeldud ja köögimööblist üle jäänud vineerist valmistatud pillide hinnad on isegi taskukohased. Siin tuleb aga mängu see, et minul puudub paraku erinevalt sinust igasugunegi muusikaline algharidus, jaapani keele grammatika on minu jaoks arusaadavam kui noodikiri. Lisaks käisid mul lapsena tihti külas nii karu kui ka elevant. Seega on mul parema tulemuse saavutamiseks mõistlik taga ajada pisut ka pedagoogi abi. Ja see paraku ei ole tasuta.
Üheks pikaajaliseks unistuseks on minu jaoks A-kategooria lubade ära tegemine. Eelmisel aastal maksis selline kursus alates 6000 kroonist. Ei ole põhjust loota, et mingisugusel põhjusel oleks praegu kursused odavamad. Peale lubade tegemist on vaja otse loomulikult ka korralikku terasratsut, sest kes on mootorrattur ilma mootorrattata... Bussireisija... Kuna ma pean ennast üsna korralikuks snoobiks, siis igasugune punnvõrr ja baigimeeste neoonroosa unistus ei tule kõne allagi. Seega jällegi väga tähelepanuväärne väljaminek.
Siinkohal ei räägi ma üldse asjadest nagu lohesurf ja läbi poole maailma rändamine, mida veel teha tahaks.
Reaalsus on praegu paraku selline, et lisaks igapäevastele elamiseks hädavajalikele kuludele pean ma maksma kooli eest (lapsed, oma lolluse maksate lõpuks alati kinni, pidage seda meeles), ma soovin tuleviku tarbeks kasvõi pisutki regulaarselt kõrvale panna ning aeg-ajalt tahaks ometigi nädalavahetusel ka rihma natuke lõdvemaks lasta. Ehk siis, tegelikult on mul reaalselt väga raske tegeleda ka murdosaga nendest asjadest, mida tegelikult teha tahaks, ülalkirjeldatust jääb mulle mõneks ajaks vaid rõõm metsas mängupüssiga mütata. Ja ülejäänud asjadest unistada õhtuti selliseid ridu kirjutades. Aga ma ei põe, vaid üritan leida rahuldust nendest asjadest, millega mul on võimalik tegeleda. Kui ainult jätkuks aega... Aga see on juba teine teema:)
Eks endalgi on teema hell, kuna eelmine aasta tuli üks ilus investeering autosse, mida ei plaaninud. Lisaks tahaks natuke lõbutseda, argiasju (riideid, jalatsid) täiendada, peale selle plekin õppelaenu ka ise, transport arvestatav kulu jne jne. Isegi fotokas ju osalt võlaga ostetud (10x29,70 euri veel). Siis tahaks aastalõpus väljamaal käia, miks mitte ka taaskord meie riigi lõunarajoone avastada... Ja esmapilgul võib ka mälukad odava huvina tunduda...aga kui tuleb ka teha Otepää- või Räpina-otsi (rääkimata Turust või Brüggest), siis see pole teps mitte odav. Seda elukaaslase teemat on lahatud ning sellel jah omad rõõmud ja mured taga (tsiteerides froilain Elenit - naise arvamus jääb alati lõppkokkuvõttes viimaseks otsustajaks). Muidugi Vikingi või kehvemal juhul Bingo jackpot rahuldaks kõik ära. Vast.
ReplyDelete