Sunday, November 20, 2011

Prantsusmaal käigust vol 2.

Nagu eespool mainitud, siis koosolekud olid asised. Lisaks osalejate ning õigusliku tausta ja töökorralduse tutvustusele haarasime alagruppides ka kohe teemadel sarvist.  

Kõige suuremaks seikluseks terve reisi vältel osutus külmkapimagnetite ostmine. Ilmselgelt on tegemist toreda suveniiriga, mida on vahva koguda. Nii ka seekord oli õhtul linna suundudes missiooniks just neid osta. Kõigepealt tegin tutvust EuraLille kaubamajaga. Ühelt poolt on tegemist suhteliselt suure keskusega, teiselt asub ta Flanders raudteejaama ja ERA kontori vahel, nii et kenasti minu liikumisteedel. Kuna seda, mida otsisin kusagilt silma ei jäänud, siis küsisin turvamehelt (jällegi neeger). See siis vabandas kõigepealt viisakalt kehva inglise keele oskuse pärast kuid suunas mu keskuse infosse. Seal öeldi: "Meie kaubamajas suveniire ei müüda aga minge Flandersisse". Kui täpsustasin, kas mõeldakse ikka kõrval asuvat Flandersi raudteejaama, siis korrati naeratades, et Flanderssisse. Noh, raudteejaamas ma külmkapimagneteid muidugi kusagilt ei leidnud. Ka suur infopunkt oli sedapuhku niivõrd prantsuskeelne, et isegi küsimusest ei saadud aru. Selle asemel küsiti, kuhu ma sõita tahan :). Järgmised inimesed, kellelt küsisin olid pühas hämmingus. Üritasin sõnu "suveniir" ning "magnet" väänata iga kunagi kuuldud keelep päraselt, et kohalikel midagi koidaks aga tühi lootus. Lõpuks oun nägu selgines: a le suvenier? Mina JAH JUST. Ning ka tüdruk sai aru, et see peaks olema le magnetic:):). Suunati mingisse lehekioskisse, kus ma enne juba käinud olin aga noh, ega topelt ei kärise. Kui suutsin selgeks teha müüale, et peab olema le suvenier, mis on le magnetic, siis otsiti leti alt karp küsitutega välja. Muude toodetega probleeme ei olnud.

Neljapäeva õhtul pärast kosutavat koosolekut sättisin sammud üle tee raudteejaama (Lille Europa). Infopunktis tegin selgeks, kust kohast ja millist infot ma rongi kohta saan, ning kuna aega oli, asusin Marilt selleks puhuks laenatud "Insener Garini hüperboloidi" lugema. Pärast viieminutilist hilinemist, mis läks üle kümneminutiliseks oli rong kohal. Varsti algas ka sõit tagasi Pariisi poole. Rongi kiirus tundus päris korralik, minu hinnangul vahemikus 250-300 km/h. Lille ja Pariisi vahel on maa üldiselt lage. Puid küll kasvas kuid metsa ei näinud. Samas oli tegemist üsnag laugelt künkliku maaga (sarnane Kesk-Eestile). Lennujaamas otsisin üles check-in leti ning ajasin paberid korda. Väravas oma lendu oodates avastasin, et tax-free kaubandus on kusagile mujale peidetud, nii et planeeritud kommiostust tuli sedapuhku loobuda. Lend kulges ladusalt. Helsingis tuli Tallinna lennukit pikalt oodata. Lõpuks oli buss ees, kuid sõitma ei hakanud. Rahva suureks rõõmuks hakkas lõpuks buss liikuma kuid.... ümber terminali nurga teise ukse ette. Siis öeldi, et kone ei ole kunnossa ja teise lennuki ettevalmistamine võtab aega. Noh, ootasime siis terminalis. Õnneks soomlased on sõnapidajad - lubatud 15 min asemel saadi ca 12-ga hakkama :). Buss viis kusagile töökoja ette (tundus nagu baasiajal oli edurivi). Mingil Fokkeril olid tuled põlema pandud ning kui rahvas peal, siis saadi ka mootorid käima. Tallinnasse jõudsime seega kella ühe paiku. Olin jälle kalli kodumaa pinnal. Tellisin takso ja läksin õue ootama. Mingi jorr seisis oma takso kõrval ja pakkus teenust. Küsisin kui palju mööblimajakanti maksab? Vana vastas 15 € :):). Selline pidavatki taks olema. Saatsin ta rahulikult pikalt ja kohe oligi minu takso ees. Firmat enam peast ei mäleta kuid sõit maksis vist 4,54€!!!.

Eks mõne nädala pärast tuleb jälle Lille-i järgmisele koosolekule sõita aga ma loodan, et saab käia mööda sissetallatud rada ning järgmiseks blogipostituseks enam põhjust pole :)

Tuesday, November 1, 2011

Prantsusmaal käigust vol 1.

Viimastel aegadel on pidevalt palju tegemist olnud. Iga kord kui mõtlen, et peaks ka blogisse midagi kirjutama, siis olen õhtuks piisavalt väsinud, et seda mitte teha. Siiski lubasin tööjuures, et kirjutan oma Prantsusmaa väisamisest ka blogis.

Taustana niipalju, et Euroopa Raudteeagentuur (ERA) taaselustas 1520 mm töögrupi.Tagamaks EL-i ülest koostalitlust raudtee valdkonnas, on üheks suureks kitsaskohaks erinev rööpmelaius ning sellest tulenevad muud parameetrid. Eesti (ka Läti, Leedu, Soome, Poole ja Slovakkia) rööpmelaius on 1520/1524 mm, normaallaius, mis on mujal Euroopas kasutusel aga 1435 mm. Selleks, et leida ühisosa ning kehtestada võimalusel ühtsed nõudedkõigile, ongi eelnimet töögrupp ellu kutsutud.
Eelnevast tuligi, et mind nomineeriti Tehnilise Järelevalve Ametit esindama. Avakoosolek toimus 19.-20. oktoober Lille`s Prantsusmaal.

Reis toimus järgmiselt: Tallinn-Helsingi-Pariis lennukiga ning Pariis-Lille rongiga. Õigel päeval ja õigel ajal olingi Lennart Meri nimelisel Tallinna lennuväljal. Kui turvakontroll oli läbitud, siis polnudki muud kui väljalendu oodata. Lennukiks oli mingi väike Fokker kahe propellermootoriga. Õnneks märkasin check-in`is öelda, et soovin vahekäigu poole, muidu oleks jalgade mahutamisega raskeks läinud. Varsti põriseski lennuk taeva all ning keerasime ümber Maardu järve kursi Soome poole.  Korraks pakuti ka šokolaadi ja siis olimegi juba kohal. Tavaliselt lähevad mul kõrvad maandumisel lukku kuid selgus, et nii väikselt kõrguselt seda õnneks ei juhtunud.

Järgmisena kohver kaasa ja padavai järgmist väravat otsima. Kuna väljalend Tallinnast hilines, siis vaatasin kella ja kirusin, et pardaleminek on juba alanud ja läheb kiireks. Jõudsin järgmisesse väravasse täpselt sellel hetkel kui hakati pardale laskma :). Sedapuhku oli lennukiks Airbus A321 - kõige suurem lennuk, millega seni lennanud olen. Kuna istusin suhteliselt taga, siis selgus, et minu kõrvalolevad kohad jäid tühjaks. Seega sain oma pintsaku, raamatu ja prillid rahulikult laiali loatada ning ennast kenasti vabalt tunda. Lisaks olid ca iga 3. istmerea kohal ka väikesed ekraanid, milledelt kuvati kaarti lennutrajektooriga, lähte ja sihtkoha kellaaega, kõrgust, kiirust, välistemperatuuri jne. Igati muhe oli teada, et lennata on veel ca 1800 km, kõrgus on üle 10 km ning akna taga on -59 kraadi celsisuse järgi. Loomulikult serveeriti ka mingi eine. Arvestades, et tegu oli kana ja mingi pastasodi sümbioosiga oleks eeldanud, et see on ka soe aga las jääb:). Kõrgusel alla 9500 m (kusagil Belgia kohal vist) hakkasid kõrvad loomulikult lukku minema. Närisin nätsu ja üritasin muid nippe aga läks nagu alati.
Terminalis oli vaja leida raudteejaam. Algul juhindusin "Exit" siltidest aga ühel hetkel ei olnud neist enam tolku. Terminal 2D, kus ma olin, on päris suur. Küsisin mingi leti taga olnud lennujaamatöötajate käest, et kuhu ma pean edasi minema. Anti mingi skeem ja näidati suund kätte. Kuna kolleegid on lennanud SAS-ga, siis olid nende kogemused terminaliga nr 1, kust tuli süstikrongiga sõita edasi raudteejaama. Leidsingi vastava sildi ja süstikrongi ning kipitasin minema. Loomulikult selgus tõsiasi, et ma jätsin raudteejaama sildi tähelepanuta ja sattusin minu jaoks valesse terminali. Ega`s midagi, pärast telefonikõnet Anvariga oli plaan korrigeeritud ning reisisin tagasi 2. terminali poole. Nibin-nabin jõudsin rongile ja asusin Lille`i poole teele. Kuna väljas oli pime, siis ei olnud võimalik aru saada, kus parasjagu olen või kuidas Prantsusmaa ka välja näeb. Kuna tegemist oli nö aeglase rongiga, siis oli vahepeal vist 3? peatust. Kogu info, mis peatuste kohta öeldi oli prantsuse keeles ja inglise keelne info oli samuti sisuliselt prantsuse keeles :) Lõpuks võis tuvastada, et olin Lille`s ja liikusin raudteejaama väljapääsu poole.

Kuna kell oli kohaliku aja järgi pool kümme õhtul läbi, siis olid paljud kohad, iseäranis poed juba suletud. Õnneks tuvastasin kohe jaamahoones McDonaldsi - igati turvaline valik, sest BigMac  on ka Prantsusmaal BigMac. Järgmiseks oli muidugi jalutuskäik hotelli. Tänaval alguses üritasin jõuda selgusele, kas tegmist on sama tänavaga, mis mul google kaardil oli märgitud. Tänava nimesilti ei paistnud kusagil olevat. Üritasin tänava alguses olevast välikohvikust infot saada. Ilmselgelt ingilise keelest ei saadud aru ja minu jaoks oli prantsuse keel sama arusaamatu. Mingi abivalmis mees uuris mu kaarti, helistas hotelli numbrile ja näitas käega pikki tänavat. Niipalju võis tast aru saada, et ilmselt tuleb ikka sama tänavat edasi minna. Mingi aeg hiljem kui kontrollisin ristuva tänava nime järgi tuli välja, et täitsa õige tänav ja suund. Hotelli jõudsin täitsa kenasti ja pärast asjade lahtipakkimist oligi aeg küliti keerata. Holiday Inn Express paistis igati viisakas olevat. Mingit luksust ei olnud aga kannatas täitsa olla. Hommikusöök oli muidugi prantsaslik: crossaint, saiake, kohv... õnneks sai ka võileiba teha ja jogurtit. Siis ma veel ei teadnud, et sellest saabki kogu reisi põhitoit.

ERA kontori leidmine oli õnneks lihtne - tuli minna tuldud teed tagasi Lille Flanders raudteejaamani ja ümber selle ning veel veidi otse edasi. Koosolek ise oli asine. Lisaks kolleegidele ülalnimetatud riikidest olid esindatud ka kolleegid EVR Infrast ja EVR Cargost.

Elu kiireimad sammud

Kuna viimasel ajal on kolleegid teinud märkuseid, et mu blogi ei edene kuidagi, otsustasin aega võtta ja mõned sissekanded teha. Enne planeeritud postitust nimetan ära, et koduteel oleksin peaaegu auto alla jäänud. Ja seda mitte suvalises kohasa vaid valgustatud ülekäigurajal. 

Kipitasin kodu poole, helkur kenasti rippumas ja ületasin Mööblimaja juures Telliskivi tänavat. Kopli poolt tulid mööda Ristikut kaks autot ja keerasid paremale ehk siis minu poole. Hakkasin rahulikult tänavat ületama, sest 1) mul oli selleks ülekäigurajal ju igati õigus ja 2) mõlemad autod olid üsna kaugel. Igatahes eespool olnud auto keeras esimesse ritta ja taga pool tulija sõitis kohe teise. Ilmselgelt pärast pööret kiirendati. Kuna olin juba tee keskele jõudmas, siis oli mul ka õigustatud ootus, et mind üle lastakse. Ühel hetkel märkasin, et hoo vähendamise asemel kiirendatakse ka edasi ja auto on jub ohtlikult lähedal sellise kiiruse kohta. Tegin siis elu kiireimad sammud ja hüppasin kõnniteele... vahe läheneva autoga oli selleks hetkeks meetri kandis.... keerasin veel ringi ja nägin, et tegemist oli valge Subaru Impreza Sports Wagon.

Täna õhtuks on adrenaliin igatahes ülal (pulss on juba alla tulnud :))