Tänast postitust ajendas kirjutama kaks asjaolu. Esiteks sõber Mati, kes oma blogis hambaarstide sponsoreerimisi kajastab ja teiseks minu enda tänane hambaarsti kogemus.
See, et mõne hamba puhul otsustatakse juureravi alustada ei ole mingi uudis ega ka midagi erilist (kui tihedamad visiidid ning suuremad summad, mis selleks kuluvad välja arvata). Ravi algus kulges kenasti kuid viimased poolteist nädalat on vastav hammas tugevalt tunda andnud. Täna sain lõpuks tohtri vastuvõtule leevendust saama. Ja ülla-ülla, selgus, et hammas on ekspluatatsiooni käigus paar nädalat tagasi pooleks läinud! Sellest ka põletik, paistetus, valu ja muud toredad rõõmud. Ega`s midagi - tuleb välja tõmmata. Siinkohal mu rõõmud alles algasid. Kõigepealt tuimestussüstid ja 10 min pausi toimima hakkamiseks. Veel mõned spritsid tuimestust ja alustatigi hamba tükkideks puurimist. Vahepeal väike kangutamine ja jällegi eelnimetatud tuimestusüstid. Lõpuks jõuti nii kaugele, et esimene tükk juba käes. Edasi stiilis tuimestus-kangutamine-tuimestus-kangutamine. Tükk aega tubli tööd ja saadigi auk tühjaks.
Enesetunne on muidugi kohutav. Õnneks sai valuvaigisti rindu tõmmatud ning homme tuleb ka antibiootikumide kuuriga alustada. Nii et nagu pealkirigi ütleb - oh seda rõemu.
Õnneks on selle postituse trükkimise ajal kohustuslikud 2 h täis saanud, siis saan asuda oma tühja kõhtu täitma ;)